25. oktoobri Postimehes ilmus Tiiu Kuurme artikkel “Hinnatud laps“.
Ühtpidi ütleme oma lapsed olevat hindamatud, teistpidi läheneme neile hindega, mille tulemusel saavad nad paljude otsustajate jaoks oma hinna. See hakkab määrama lapse tulevikku. Sest hinde peamine funktsioon on päritolult ühiskondlik, see selekteerib, kes millekski kõlbab. Ühiskonnad soovivad end taastoota, et kord kujunenud struktuurid täituksid inimestest, kes teeksid seda, mida vaja.
Usk hindesse on nii vankumatu, et koolide tulemuslikkus arvatakse võrdväärseks selle võimsa renomee saanud numbriga. Hinne oma lõplikkuse tõttu ei sunni selle panijaid ega saajaid enam mõtlema, mis on kooliskäimise tegelik tulemus. Sümbol on saanud asjaks eneseks.
Hindamine on omalaadne kirg, mille tagamaaks on eksistentsiaalne ebakindlus. Hinne paneb asjad paika ja inimese lahtrisse. Minu hindamatu laps oli väärt kolme. Olemisega kaasnev ebakindlus on taas kord üle mängitud. Hindest on saanud iseenese püstitatud ikoon kõigeväelisest, mida meelsasti kummardatakse, sest see annab tunde, et asjad on kontrolli all. Hinnet ja hindamist peetakse tugisambaks, millel püsib kool.
Sellel teemal palju ei peatuta. See kuulub samasse rubriiki mitme muu üldteada piinlikkust tekitava nähtusega, mille suhtes on kehtestatud kokkuleppeline vaikus.
Kõik teavad, et kooli tulles tahavad lapsed õppida, sest kirglikult ja loomulikul teel õpiti maailma tundma juba enne kooli. Läheb pisut aega ja mingist hetkest peale tahavad lapsed hindeid ning õpivad hinde nimel. Teadasaamisest saab sund ning hindest präänik-piits.
Eesti haridusdiskursuses on järjest edukamalt õnnestunud vältida isiksuse mõistet ja isesuse (self) kujunemise teemat. Minapilt ning inimelu õnne ja ebaõnne navigatsiooniseadmed, nagu eneseteadvus, enesemääratlus, enesehinnang, eneseusk ja enesejuhtimine konstrueeritakse sotsiaalselt läbi teistelt saadud peegelduste. Filosoof Charles Taylori järgi on indiviidid nii subjektid kui ka objektid iseenda jaoks. Üle kooliläve astunud laps on jõudnud sotsiaal sele näitelavale, kus omatakse ja omistatakse rolle ning püütakse aimata publiku maitset. Sotsiaalne draama «Kool» on jõult ja võimult ebavõrdsete mäng. Hierarhia ladviku õiguseks on panna paika ja panna hindeid. See eeldab meelevalda ja on tugevama õigus.
Hindeid pannes osalevad õpetajad noorte inimeste enesekonstruktsioonis. Hindeid saades õpitakse enese kohta nii mõndagi. Õpitakse olema välise vaatleja poolt mõõdetav ja hinnatav, õpitakse olema objekt, kelle peamine hool on toimetulek mitmesuguste võimukeskuste ootustega.
Sotsiaalteadlaste analüüsides on palju kõneks olnud konformne karakter, teiste poolt juhitud inimene, kelle mõtted ja elu toimivad teiste huvides. Ta õpib hindama oma tühisust ja tähtsust selle järgi, mida arvavad teised, ning usub, et parem hinne näitab tema paremust. Ülesande sisu üle, mille eest hindeid pannakse, ei vaielda ning selle mõtet ei vaidlustata. Tulevikus ollakse valmis täitma kõiki käske, tekitamata enesele eetilisi dilemmasid. Sest tema ju ei vastuta. Elu, ilm ja «mina ise» avanevad temale läbi hindaja silmade ning hindaja juhtimisel.
Hindamise objektiks olemine saab harjumuseks ja võib viia enesest võõrandumisele. Segadus oma intentsioonides, soovides, eesmärkides ja enesetajus on tänapäeva keskkoolilõpetaja tavaline vaimne seisund. Ülikooliuksi avada püüdes ei juhi teda mitte kutsumus, vaid lävend, mis kujunes hinnetest.
Suuremateks hindesõltlasteks kujunevad just tüdrukud, seotuna naise ajaloolise positsiooniga. Si mone de Beavoiri tähelepanek – naist nähakse, aga ei kuulata – aitab mõista, miks nad vaikivad. Alluja aastatuhandetevanune instinkt innustab neid truult säilitama läbini feminiseerunud kooli maskuliinseid väärtusi.
Hindamine meile harjumuspärasel moel töötab vastu hariduse peamisele eesmärgile: inimese iseseisvaks saamisele ning täiskasvanulikkusele, mida iseloomustab suutlikkus vabaduseks ja vastutuseks. Suurem osa hinnatuist jääb hinnet ootavaks õpilaseks ka edaspidi.
Identiteedikirjandusest leiame mõiste «autentne identiteet». Seda võib mõista kui identiteeti-vabastajat, kuivõrd siin ei püüta samastumiste kaudu end millegi välisega siduda, vaid püüeldakse eheduse poole. Autentsus ehk oma loo leidmine on praegu väheste isiksuste eluprojekti keskseks imperatiiviks. Identiteedi autentsusega seoses rõhutatakse inimolemise eksistentsiaalseid kvaliteete, nagu autonoomia, eetilisus, vastutus, julgus, vitaalsus, vaimsus, mõtestatud elu. Loomingut ja vastutusvõimet kohtame peamiselt autentsete juures.
Hindelummuses ei märgata enam, et õieti kuulub koolilaste juures hindamisele vaid midagi õige kitsast – ametliku õppekavaga nõutud sooritused, lisandväärtusena õpetajale meeldimine. Hinnatakse seda, mida saab mõõta. Välja jääb terve hulk olulisi isiksuslikke omadusi, mille järele hindav kool ei küsi, küll aga teeb seda tööandja: algatusvõime, leidlikkus, innovaatilisus, ettevõtlikkus, koostööoskus jne. Paraku laieneb silt, mis hinnetega kaasneb, isiksusele üldisemalt.
Koolihinde kui uskumuse püsimise kindlustab karmidele maskuliinsetele väärtustele tuginev, ent oma alustes ebakindel ühiskond, mis hindab hierarhiaid, võistluslikkust, positsioone ja võimu, jagab olijad võitjateks ja kaotajateks. Koolihinde kaotamise teeb mõeldamatuks hirm, et kui millegagi ei distsiplineeri ja pole kindlat võrdlemisalust, laguneb süsteem koost. Kes enam kooli tuleb, kui siin hindeid ei saa? Kas aga inimene on loomult laisk või on selliseks õpetatud? Meie haridussüsteemi väärtuste järgi on täiuslik selline kool, mis saab hakkama hoopis ilma inimeseta.
Väljavöte artiklist: Evelin Tamm
Kasvatusest 